Heegeldamine oli üks neist uutest oskustest, mis 19. sajandil baltisakslaste vahendusel eestlaste hulgas levima hakkas. Samas vaieldakse heegelduse kui tehnika vanuse üle maailmas siiani. Mõni uurija viib selle alguse mitme tuhande aasta taha, teised piirduvad mõnesaja aastaga. Kust heegeldus pärit on, pole samuti lõpuni selge. Algkoduna pakutakse Araabiamaid, Hiinat, aga ka Lõuna-Ameerikat. Esialgu omapärasena tunduv konksuga läbi õhu silmuste loomine, nagu me heegeldamist praegu üldjuhul tunneme, kujunes välja alles kas 18. sajandi lõpus või 19. sajandi alguses. Seepärast kaheldaksegi, kas neid sarnasel moel alusriide peale tehtud pitse, mis 16. sajandist alates Euroopas levisid, saab üldse tänapäevase heegeldusega siduda. Kindlalt on uut tüüpi heegeldusi teada 1820. aastatest ning nende esimesed mustrid avaldati Hollandi ajakirjas Penelope 1823. aastal. Viimases oli esitatud tehnika kohta kasutusel termin dubbelde hekelsteek. Samast tüvest pärineb ka saksakeelne häkeln, kust on ilmselt võetud eesti keeles kasutatav ”heegeldamine”. Igal juhul Hupeli 1818. aasta eesti-saksa sõnaraamatus sellist sõna veel sees ei ole, kuid Wiedemanni sõnaraamatus 1869 juba on: variandis ”hägeldama, häkeldama”. (Wiedemann, Ferdinand 1869. Ehstnisch-deutsches Wörterbuch. St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, lk 85.) Nii võime heegeldamise jõudmise Eesti aladele just sellesse ajavahemikku ehk u 1825–1865 paigutada.

Eesti heegelpitse on ikka veel võrdlemisi vähe uuritud. Ilmselt ka seetõttu, et 1931. aastal kirjutas Helmi Kurrik artiklis ”Eesti pitsid” (ERM AR VI, 1931), et heegeldamine on Eestis võrdlemisi uus tehnika. Veel lisas ta, et rahvariiete kaunistusena jõudis see juurduda vaid üksikutes piirkondades nagu Hiius, Muhus ja Setumaal. Tõsi, Muhus levis heegelduse kasutamine rahvariietel laiemalt pigem 20. sajandi algusaastatel.

Heegeldamisest Hiiumaal

Ehkki üksikud teated heegeldusoskusest Hiiumaal pärinevad juba 19. sajandi keskpaigast, näib suurem osa tänaseni säilinud pitsilistest rahvarõivakomplektidest, kus seda vanemat heegeldust näha võib, pärinevat 1880.–1890. aastaist. Et heegeldamine oskusena 1880. aastatel Hiiumaal talurahva hulgas juba üsna laialt levinud oli, sellele osutab ka heegeldatud kinnaste kandmise suur mood samal perioodil. Peamiselt olid need hallid või valged sõrmkindad, mida mõnikord ka mustaks või siniseks värviti. Mõnel olnud isegi suvised heegelkindad olemas (ERM EA 16, 425, 457; EA 18, 433). Heegeldatud kindad olnud eriti moes 1865. aasta paiku, 1880. aastatel hakkasid need käibelt kaduma (ERM EA 50, 294). Nagu eespool mainitud, peetakse heegelpitside jõudmist 19. sajandi talupojarõivastusse Eestis kaunis haruldaseks. Hiiumaa oli aga kindlalt üks neist piirkondadest, kus pitsid tõepoolest juba sel ajal kasutusele võeti. Tõsi, esialgu mitte kogu saarel, vaid Pühalepa ning Reigi kihelkonnas, kus need siis lausa kulutulena rõivakaunistuses levima hakkasid.

Esimesteks heegeldajateks saarel olid vast ikkagi mõisapreilid ja -prouad, kuid kõrvale ei saa jätta ka Kärdla vabrikuasula mitmest eri rahvusest naisi. Nende kaudu õppisid selle selgeks küllap paljud talu- ja töölistüdrukud. Lisaks rahvariietele kasutati heegelpitse 19. sajandi Hiiumaal veel linikute, pudipõllede, kraede jms kaunistamiseks. Seda küll enamasti Kärdlas, kus vabrikuasula töölisperede elulaad uute moodsate suitsuvabade elumajade valmimisega järjest linnalikumaks ja tänapäevasemaks muutus.

Tolleaegsed pitsid olid valdavalt valmistatud väga peenest puuvillaniidist ja tehtud ka peenikese heegelnõelaga, mistõttu tulemus nägi välja erakordselt kaunis. Pitsid õmmeldi enamasti õhukesest kalingurist ehk puuvillariidest käiste ning põllede külge. Nende kõrval on siiski säilinud ka üksikuid jämedamast linasest niidist pitside näiteid. Kõiki neid vanemaid heegelpitse iseloomustab ühe pikirea kaupa heegeldamine niidi katkestamisega iga rea lõpus. Nii saab kogu pitsi pind ühte pidi heegeldatud, mistõttu jääb tulemus omamoodi kaunilt reljeefne.

Heegelpitsidest ja heegeldamisest Hiiumaal kirjutas 1935. aasta välitööde põhjal (EA 23, lk 23–31) ka Erna Ariste: Heegeldati pitse nöölaga sõrme peel. Heegelduslöng oli ostetud linnast. Tehti kaht mustrit: karukäpad (mis nägi välja nagu kaheksa-
kand) ja kindakiri (sarnanes rombidega). Tahkuna käistel 1–2 rida valget kirja, need kodu heegeldatud, põlle omadega sarnased. Kassaris on käistel olnud heegeldatud kirjad vahel ja all ääres. Käiste kirjad olid sarnased põlle omadega. Põlledel on värvilist lõnga kirja ääres.

Kassarist on E. Ariste (ERM EA 18) eraldi üles tähendanud, et käiste krae oli lai 5 cm, õigete nurkadega. Krae äärde õmmeldi pits. Käiste ilustuseks kirjad. Kirjad heegeldati käise alumise ääre külge või ka vahele. Kirjad olid valged. Ilusaim põll oli poeriidest, sellele pandi alla äärde üks või mitu rida kirju ehk pitse.

Heegelpitsidega kaunistatud puuvillaseid, aga vähesel määral ka linasest riidest põlli ja käiseid hakkasid tõepoolest esimestena valmistama Pühalepa ja Reigi kihelkonna naised, neiud ning noorikud. Olgu siinkohal veel eraldi välja toodud, et Kassari saare üks osa ehk Kassari mõisa ala kuulus samuti Pühalepa kihelkonda. Pühalepa rõivakomplektid muutusid muudega võrreldes eriti pitsiliseks, sest juba põlledel üksi oli enamasti 5–6 pitsi ehk kirja ning käistel veel lisaks vahe- ja äärepitsid nii pihaosal kui krael. Pühalepa kihelkonnas esineb sel perioodil veel ka teistest eristuvaid rombikujuliste heegelmotiividega põllesid, mille tegemine nõudis eriti head käsitööoskust. Iseloomulikuks tunnuseks Pühalepa riietele oli aga just mitmete eri mustriga pitside kasutamine ühes rõivakomplektis.

Teadupoolest hindasid ka kohalikud mõisnikud, võib-olla isegi just mõisaprouad, Hiiu naiste riiete ilu. Nii seisti selle eest, et teenijarahval ikka korralikud rahvariided oleksid. Mälestuste kohaselt telliti Hiiu Pühalepa rõivakomplekt Ungern-
Sternbergide vahendusel kingituseks isegi ühele Vene keisrinnale. See viib omakorda mõttele, et Hiiumaa heegeldamise algkodu on olnud just Suuremõisa-Kärdla piirkonnas.

Saare põhja-, ida- ja läänepoolne osa, sealhulgas nii Reigi kui Pühalepa kihelkond, kuulusid tollal kõik mõisnikele Ungern-Sternbergidele. Piirkonna keskele jäi kiiresti kasvava elanikkonnaga Kärdla, kus aga rahvariidekandmine üldise vabrikus tööl käimise tõttu mõnevõrra varem kadus kui mujal Hiiumaal. Kas vaadeldud heegeldamise oskus jõudis talurahvani mõisa või kalevivabriku meistriperede kaudu, on praegu juba võimatu kindlaks teha. Rohkem on säilinud põlle ja käiste pitse küll mõisapiirkonna talurahvalt, kuid sellele on oma selgitus vabrikutöö riietust muutva eripära tõttu samuti olemas.

Pühalepa erilised pitsid

Ühtlasi võime tõdeda, et Pühalepa pitsid on muudest praegu teada-tuntud heegelpitsidest oma väljanägemiselt mõnevõrra erinevad. See tekitas vajaduse võrrelda, kust need omaaegsete rahvariidepitside mustrid siis ometi pärineda võisid. Üllatavaks on osutunud asjaolu, et analooge pole seni õnnestunudki leida. Loomulikult ei ole tänaseks üle vaadatud kõik maailma enam kui saja-aastased mustrilehed ning muuseumikogud, kuid Eesti materjali hulgas paistavad Pühalepa pitsid küll selgelt teistest eristuvat. Tõsi, mõnede poepitside sarnasus heegeldustega üllatab omajagu. Kui aga uurida ornamente ja mustreid muudel 19. sajandi esemetel, olgu kirivöödel, kinnastel või isegi rangipuudel ja puust karpidel, torkab siingi silma ohtralt sarnasusi heegelpitside kirjadega. See kõik lubab arvata, et tegemist võis olla vanade tuntud mustrite viimisega uude tehnikasse. Neis heegeldustes leiame sajanditega omaseks saanud geomeetrilisi ornamente, selliseid, mida pidasid ühtviisi ilusaks nii naised kui mehed. See kõik sunnibki arvama, et 19. sajandi varajaste pitside autoriteks ehk loojateks on olnud meie omad inimesed ja neid ei ole otseselt nähtud ega näpatud mõisa- või vabrikupreilidelt, vaid mõeldi uut tehnikat tundma saades ise välja. Reigi käiste-põllede pitsid olid palju lihtsamad ning nende seostamine muude varasemate mustritega ei ole nii ilmselge. Aga Reigi pitse on ka oluliselt vähem säilinud.

Hiljem ehk siis 19.–20. sajandi vahetusel, pigem 20. sajandi alguses hakkasid teistegi Hiiumaa kihelkondade (Emmaste, Käina) naised-noorikud poest ostetud pitside asemel aeg-ajalt kodus ise valmis tehtud heegelpitse kasutama. Rahvariiet ennastki kiputi Pühalepa eeskujul pisut ümber kujundama, kuid pitside laad jäi enamasti ikka erinevaks. Hilisemad heegelpitsid valmistati ka juba n-ö ristipidi, kuid Pühalepa rahvariidepitsid jäid endiselt pikiridade viisi tehtavaiks, kuigi lõnga enam rea lõpus ei katkestatud. Pikad õhksilmustest ketiread muutsid need pitsid üldse erakordselt õhuliseks, kuid samas ka kergesti rebenevaks, mistõttu on vanemate pitside otsad heegeldatud ülejäänud mustriga võrreldes tihedamalt. 21. sajandi alguses on mitmed käsitöömeistrid need vanad võtted uuesti kasutusele võtnud ning hiidlaste omad pitsid taas ausse tõstnud.

Helgi Põllo
SA Hiiumaa muuseumid