Helgi Põllo

Arheoloogiliste leidude põhjal ulatub silmuskudumise oskus Eestis vähemalt 13.–14. sajandisse. Millal Hiiumaal esimesed lambavillased kindad kooti, jääb ilmselt teadmata. Enne varrastel kudumist valmistati neid aga puust või luust nõela abil. Saarelt selliseid kindaid leitud pole, kuid mõned kirjapanekud kinnitavad nende kasutamist.

Kinnastest jutustatakse vägilasmuistendites ja lauldakse rahvalauludes. Nii teinud Leigergi Hiiumaal kinda pöidlasse pandud liivast Ermiste (Hermistu) mäe ja Suur Tõll kindatäie mulla sohu kallamisega Tubala mäe.

(Loen artiklit edasi.)

Palju rohkem on teada kinnaste kasutamisest tähtpäevakommetes, kosja- ning pulmarituaalides. Suuremõisast on üles kirjutatud mälestused, milles öeldakse, et naiseks saamise tarvis oli neiul valmis pandud 118 paari kindaid. Osa neist olid pruudi enda tehtud, osa andideks saadud. Mõned kindad käisid 40–50 pulma läbi ja neid pole ilmselt kunagi kätte pandud. Kindad olid tuntud tänukingitusena ning veimevaka tähtsa osana.

Kuidas Hiiumaa kindad välja nägid?

Kinnaste üldine väljanägemine olenes sellest, milleks ja kus neid kasutati, millist lõnga ja mustrit kudumisel eelistati. Kuigi 19. sajandi alguse varaloendid mainivad teiste hulgas ka punaseid kindaid, olid tavapärasemaks sini-valged või pruun-valged kirikindad. Viimaseid kooti nii laba- kui sõrmkinnastena, kuid noorpaari rituaalsete pulmakinnastena kasutati ometi peamiselt ühevärvilisi pruune ja valgeid, erivärviliste narmaste ning randmekaunistustega sõrmkindaid.

Mustritele anti loodusest ja igapäevaelust võetud nimesid nagu kärbsekiri, lumeräitsakakiri, tõllarattakiri, kalakoljukiri, pajulehekiri jms.

Töökindad on Hiiumaal olnud pisut töntsaka üldkujuga. Mõnedel juhtudel mainitakse isegi, et kindaid sai vabalt tõmmata ükskõik kumba kätte. Selliseid kindaid kutsuti kottkinnasteks. Kirikus lauluraamatu lehitsemiseks ja mõne teisegi toimingu tarvis kooti poolikute sõrmedega käevarjud.

19. sajandi kinnaste randmeosa ehk loodus oli enamasti lühike (u 2 cm) seepärast, et pealisriietena kantud laikuue ja suurkuue varrukasuud olid üsna kitsad. Pealegi kasutati sel ajal sageli ka soojaandvaid randmepaelu ning kätiseid. 20. Sajandi alguses, mil palitute ja kuubede varrukasuud avaramaks ja lahtisemaks muutusid, hakati eelistama pikema ja enamasti soonikkoes randmeosaga kindaid. Need vanemad kindad olid ühe- või kahekirjud ehk ühe või kahe värviga kootud. Esineb nii tumeda kui ka heleda põhjatooniga kindaid. Neid iseloomustab ka tihe ühtlane muster, mille rahulikku kulgu võisid häirida järsud silmakasvatuse jooned. Pöidlaid kattis enamasti sama, aga õige tihti ka teistsugune, mõnevõrra väiksem ja lihtsam muster.

Kindakirja mõju suurendas veel väga peenikese lõnga kasutamine ja tihe kude, mis muutis isegi väliselt lihtsa kirja oma korduvuses mõjuvaks. Aniliinvärvide kasutuseletulekuga 19. sajandi teises pooles, lisandus kudumitesse erksamaid värvitoone ja ka kindad muutusid mõnevõrra kirevamaks. Domineerivaks jäid siiski väheste värvide ja ühtlase mustripinnaga kindad. Lisaks neile levisid 19. sajandil ka heegeldatud ning koemustrilised kindad.

Kahekümnenda sajandi esimesel poolel saavad lemmikuks randmeosa ja põhimustri vahelised nn eelmustrid. Justkui oleks kuduja tasapisi proovides end "soojaks kudunud". Mõju avaldasid ka rohked käsitööalased ja muud perenaistele mõeldud ajakirjad, kus eri tüüpi kindamustreid levitati. Sellest annab märku mitmete uute mustrite ilmumine. Eriti tugevalt hakkab see mõju tunda andma 1960.–80. aastatel. 20. sajandi teises pooles hakati Hiiumaal kindalõngana kasutama üha rohkem just naturaalset lambahalli. Kui kinnaste randmeosa püsis kodumustrite korral endiselt soonikkoes, pakkusid ajakirjad sageli võrdlemisi pika laieneva randmeosaga näidiseid, mis mitmel pool ka omaks võeti. Katsetati muidki erinevaid kudumise, kirjamise ja vanutamise viise, kuid vana hea traditsiooniline kirikinnas on püsinud lemmikuna tänaseni.

Projekt "Hiiu mustrid kättesaadavaks kõigile"

Hiiumaa Käsitööselts koostöös Hiiumaa Muuseumiga on võtnud ülesandeks joonistada üles Hiiumaa kindamustreid ja koostada mustrite kogu hiiukasitoo.ee lehele.

Loodame üheskoos ellu äratada erinevad teadmised kinnaste kudumisest, vormistada juba kogutud Hiiumaa mustrid ja leida neid juurdegi.

Projekti toetab Saarte Pärimuslik Kultuurikeskond

Hiiumaa kindamustrite andmepank on koostamisel.

Seletus: Vikkel – varrastel vaheldumisi parem‑ ja pahempidi kududes (vikeldades) saadud reljeefne või azuurne koekiri. Eesti rahvakultuuri leksikon. 1995. Ants Viires